Kartul- teistmoodi

Meil on olemas ka aiamaa, mis on küntud ja sinna on maha pandud kartul- väga tradititsiooniline. Aiamaal ma kaks vagu multsisin ära heinaga, et tõestada oma pereliikmetele, et see ikka toimib, kui toimib 😀

Aga mina käisin vanatädi käest toomas kahte sorti kartulit, millest olin palju lugenud ja olin väga elevil, et saaks neid kasvatada. Need on ka pärandsordid, ehk keegi täpselt ei teagi, millal neid Eestis kasvatama hakati. Väidetavalt pidavat ‘väike verev’  olema juba eesti põldudel aastast 1875. Seda püütakse ka säilitada nüüd.

Need sordid on siis:

blue congoBlue Congo` – lilla sisuga gurmeekartul, väga tervislik, kuna sisaldab palju antioksüdante. Mittelagunev, kuid mure. Sobib hästi värviliste toitude valmistamiseks. Populaarne sini-must-valgete suupistete koostisosa.

Väike verev´ – vana ja kuulus heamaitseline sort, kasvatatud on seda eelkõige just Lõuna-Eestis.

Ja siis vanatädi andis ka seda kartulit, et pidi väga võimsalt suur olema ja varane, siin kirjelduses aga, et hiline eks me näe kummal õigus on.

Laura´ – hiline, piklik, sile, punasekooreline, atraktiivse tumekollase sisuga mittelagunev kartul, sobib ka friikartuliks ja praadimiseks, sobib talvekartuliks, heades säilitustingimustes on säilinud kuni järgmise sügiseni.

Kõige õnnelikum olen väikese vereva kartuli pärast, sest seda on internetiavarustest pea võimatu saada, teine sort mida tahtsin, aga ei leidnud, oli ‘Jõgeva kollane’ see on samuti vana hea sort.

Kartulipeenar

Mul oli plaan kohe neid sorte mitte põllumaale panna, vaid tahtsin katsetada mittekaevatavat varianti, mille kohta olen palju lugenud.

Tegin oma peenrad suhteliselt lauda juurde, et need kellelegi ette ei jääks- tervitused emale! Sealpool pidavat pinnas ka natuke parem olema, eks me näe.

img_6862

Valisin välja selle koha. See on minu kahe ploomipuu vahel olev raskestiniidetav koht , sest seal vahel on ka vana sarapuu küngas. Ja teisel pool kohe hobuse aed. Ta tuli ka kontrollima asja kohe 🙂

img_6863

Tegutsesin siis järgnevalt:

  • katsin peenra pinna ajalehtedega
  • kastsin ajalehed märjaks
  • vedasin peale mulla kanade aiast
  • panin peale kartulid
  • tassisin veel mulda peale
  • multsisin värske rohuga (mille naaber mulle lahkelt tõi)  🙂

 

Siia panin siis ‘Laura’ ja lõppu *blue congo’. Siis aga avastasin, et mul kartulit veel palju järgi.

Vaatasin-otsisin uue peenra jaoks kohta.Tegin selle siis siia, ploomi ja alles istutatud pirni vahele.

 

Siia aga ei viitsinud mulda tuua ja tõin heina ja sõnniku segu kanade laudast. Hein alla, kartul peale, ja uuesti heina segu peale. Lihtne. Siis aga vaatasin, et ikka on veel järgi kartulit….

Otsisin ja vaatasin…. tegin selle pirnist lauda poole ehk kartuli peenrad moodustavad mul U kuju. Nüüd juba olin veel laisem ja panin kartulid otse märjaks kastetud paberi peale ja peale heina/sõnniku segu. Ja lõpuks oligi mul seeme otsas :D…jeee…

img_6894

Selline on hetke lõpptulemus- C kuju. Kuivanud puud lohistasin ka mõnedessse äärtesse, et siis on kergem hooldada ja saab lihtsamini sodi peale panna. Sellele peenrale tuleb kartuli kasvades pidevalt heinamultši lisaks peale panna.

img_6896

Loodetavasti siis sügisel näeme, milline nendest kõigerohkem saaki annab. Selle peenra tegemine on ikka väga lihtne, kõige raskem asi oli koha valimine. Ja väikene võitlus saab olema ka nende ↓ kahejalgsete pättidega.

img_6892

kasutatud kirjandus:

http://www.rebasetalu.ee/index.php/kartul-5/kartulisordid