Omakasvatatud kinoa toiduks

Esimene postitus sellel teemal Kinoa kasvatamine Hiiumaal ja siis see järgmine jutt Kinoa kasvatus – lõppkokkuvõte.

Jõudsin siis lõpuks oma kinoakokkamise juurde. Pean ütlema, et hirm oli täitsa suur. Eriline kokk ma ka pole, seega ilusaid söögipilte siit ei leia 😀

Minu kinoasaak  on see purgitäis. Purk siis 2,7 l vist.

Kanad said ka suht palju, palju läks ka kuivatamisele sõprade poole ja isegi poni sai paar ampsu. Seda on tegelt vähe, aga ma pole kurb, sest see oligi esimene kord ja õppimist oli palju. Ma ju kevadel polnud kindelgi, kas see üldse valmiski saab, sest sellekohast infot polnud eriti leida. Nii et tegelikult olen väga õnnelik, et jõudsin ikka selleni, et sain omakasvatatud kinoad lõpuks süüa ka.

Kuna ta jäi mul suht sodiseks, siis hakkasin teda vees loputama. Kõik, mis pinnale jäi, kallasin ära läbi sõela. Sõelapealne läks jälle kanadele, ehk midagi raisku ei läinud 🙂 Seda tegin umbes miljon korda, aga vesi ei läinud selliseks koledaks seebiseks, nagu olin lugenud. Kusagil kirjanduses soovitatakse kinoa blenderist läbi lasta koos rohke veega. Seda meeles pidades, siis hakkasin käte vahel oma kinoad hõõruma ja voila – vesi läks kohe koledaks.

Nii ma siis hõõrusin ja vahetasin vett, hõõrusin ja vahetasin vett……  umbes miljon ja 1 korda.

 

Lõpuks sai viitsimine otsa ja vesi jäi ka enamvähem puhas, siis panin kinoa potti. Keemise käigus korjasin ära kõik vahu ja tükikesed, mis peale tekkisid. Keetmise ajal korra maitsesin ja nagu oli ikka viha mekki juures. Vahetasin keetmise vee ka veel ära.

 

 

 

Siin mu oma kasvatatud kinoa on, ilusti taldriku peal ja keedetud. Pean tunnistama ikka, et uhke tunne. Maitses teine nagu kinoa ikka, kibedat maitset polnud. Võrreldes  Lõuna-Ameerikas kasvatatud kinoaga oli  minukasvatatu tunduvalt väiksem.

 

Järgmine päev tegin siis katseks Inglismaalt kaasa ostetud mahedat kinoad. Loputasin ta läbi kahe vee ja läks potti, mingit vahu ära võtmist ka ei toimunud. Seemned olid ilusad, ühtlaselt suured. See on siin kolmevärviline segu.

 

Mis  ma sellest õppisin?

Olen ikka uhke, et sain selle kasvatamisega hakkama ja et ta jõudis mulle lõpuks ka taldrikusse. Jamamist on ikka korralikult temaga, see kasvatamise osa on kõige lihtsam sellejuures, sest taimed on väga vähenõudlikud, aga selleks, et need väiksed seemned söögiks lõpuks saada, nõuab ikka korralikult kannatust. LAISKADEL MITTE KATSETADA! Sellegipoolest katsetan järgmine aasta ka, sest esimene kord oli katse, teisel korral vaatan, kas saan paremini ja rohkem saaki.

Ostsin juba uued seemned ka ära.