Küülikute pojad- üldiselt

Nagu eelmises postituses oli kirjas, siis algul oli närveerimist palju… Tegelikult oli aga see kõik ilmaasjata, sest emmed teadsid, mis nad tegid. Räägiks siis üldselt kuidas on olnud nendega senimaani.

Eeldatavasti on nad selle nädala lõpus 8nädalased. Siis võib neid eraldama hakata. Mõned kodupakkumised juba neil on. Kui soovi on, kirjutage. Aga üldiselt see aeg on läinud ikka väga kiiresti, söövad nad meeletult.

Varjupool

Pahupoole pealt oli tegelt see, et kohe kui nad vabalt toimetama hakkasid, leidsid nad ka üles väiksemad augud, kust ennast läbi pressida.

Üks suur poeg tuli läbi söötmispilu. Tulime naabrite juurest just koertega ja nägin, et suurem koer sööstab jäneseaediku poole, ei hakanud teist nägu tegema, sest ta tavaliselt ajab vareseid. Siis aga nägin silmanurgast, kuidas ta mingi aja maast suhu haarab… Karjatasin kohe. Ta on kuulekas ja lasi suht sekundi pealt ka juba suu lahti, aga siis oli juba hilja, selgroog juba läks…

Teine päev aga märkas mu jack russel midagi jänese aia juures, siis teadsin juba ettevaatlikum olla. Läksin ka uurima ja selle uurimise peale pistis poeg puuri alt jooksu otse mu jrt lõugade vahele… Karjatasin, aga sekundist jälle piisas. Ta on mul väääga arenenud jahiinstinktiga koer ja küülikupojad on nagu suured rotid ju…

Nende surmad polnud asjata, sest praod said koheselt kinni ja rohkem kadusid pole olnud ehk siis kokku oli neid 17 poega, mis on ikka korralikud pesakonnad mõlemal emasel.

Poegade kasvades tegi emane urulaiendustöösid ka. Meetrine liivakuhi on nüüd nende aias. Ilus hele liiv, nagu mererannas. Laps mul mängis seal tükk aega.

Näide meie liivarannast, mis maa all peitub

Üldiselt ma ei leia mingeid pahupooli nende koospidamisel. Emastele meeldib üksteise seltskond kui just pole arveteklaarimine pooleli. Neid saab edukalt koos pidada, ei pea leppima vana kasvatusmeetodiga, kus kõik on puuris üksikult kinni.

Üldiselt plaanin jätta omale 1 emase sellest pesakonnast. Ülejäänud on enampakkumisel. Lisan siia alla ka väikse galerii. Nendest mõned olen suutnud ka juba kindlaks teha, kas on emased või isased. Ema neil siis pässi ristand (lihaküülik) isa aga gepard rex Jasper (nahaküülik). Kellel huvi on, kirjutage-joonistage.

  1. valge-musta kirju – isane
  2. valge-halli kirju-emane/ jätan vist omale
  3. halli-valge kirju-emane
  4. must- isane/ broneeritud- Kirke
  5. oranz- emane vb bronneritud- Kädi
  6. oranzi halli kirju
  7. halli-valgega- emane
  8. oranzi valgega – isane
  9. oranzi valgega
  10. kirju -emane/ broneeritud -Laura
  11. kirju
  12. kirju
  13. kirju
  14. kirju
  15. kirju

Need pildid minust ja küülikutest tegi mu peatselt neljaseks saav laps, läks hästi, jäime ikka pildi peale.

Söötmine

Süüa saavad nad hästi.

Õunapuu vesivõrseid söömas

Hommikul saavad nad graanuleid u 1kg selle kamba peale. Vanaema viib neile kuivatatud saia/leiba päeva aegu. Rohtu toon ma neile naabrite põllu pealt, kus kasvab rohkelt lutserni, see neile maitseb hästi. Lisaks see nädal oli hoolas naaber mul ja tassis kõvasti võilillelehti. Veel saavad päevas või üle päeva õunapuu vesivõsusid. Hetkel hea vesivõsusid lõigata ja otse nende aeda panna, süüakse ära kärutäis võrseid päevaga. Kirjutan siis välja nimekirja, mida nad mul põhiliselt söövad. Kes teab midagi, mis neile veel maitseks, võib teada anda.

Meil ei lähe midagi raisku, need suvikõrvitsa tükid on küll seal jätkuvalt.
  • Värske rohi-palju lutserni
  • õunapuu ja sarapuu oksad
  • naat, võilill
  • graanulid-gmo vaba
  • kuivatatud sai/leib
  • rediselehed
  • kapsast
  • arbuusi
  • vili
  • till
  • hernekaunad
  • ristik

Siin nad söövad lutserni niidet, mis pandud vana nutriapuuri peale. Ja kes märkab, siis nende kohal väike kirss, mis on punakaid kirsse juba täis. Imelikuks teeb asja selle, et selle kirsi koore sõid jänesed talvel juba ära. Toitained saavad üles liikuda, aga talveks alla enam ei saa, et see viimane suvi sellele kirsile.

Ei maitse neile

  • Hanemalts
  • redised
  • suvikõrvits

Vikat ja vähevanker

Niidan ma naabrite põllu pealt ikka traditsiooniliselt, nii nagu minu vanaema õpetas, ikka vikatiga ja toon ära vähevankriga. Lutserni on ikka väga raske niita vikatiga või peaks olema teine vikat. Selle vikati vanaema ostis kunagi Saaremaalt. On see täitsa ehtne sepavikat. Naabrimees aitab mind selle teritamisega, luiskamisest on vähe. Ja vanaema pole mul lubanudki kunagi puutuda seda luisuga ja üldiselt vikatit ta lubas ka kasutada äärmise lugupidamise ja ettevaatlikusega. Mitte seda, et ta kartnud oleks, et ma jalga lööks aga ikka seda, et vikat katki läheb.

vähevanker, vikat ja rohi
sarapuu oksad

Üldiselt on läinud kõik hästi ja mina olen rahul selle pidamisviisiga ja arvan ka, et küülikud on rahul. Nüüd pean varsti kindlasti isased välja võtma kambast, aga enne oleks vaja nendele eraldi aedik ehitada. Ohh, millal ma seda veel jaksan teha… aga kui vaja, siis tuleb teha.

sööömaaaa…

Aga kellel küülikute huvi, andke teada.

kuni järgmise postituseni…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.