Kuhilpeenra värskendamine

Hugelkultuuri peenar ehk kuhilpeenar oli esimene suurem ettevõtmine minu permakultuuri alustamisel. Ja see oli ka pikk, mul läks selle jupi peenra tegemisele üle 2 nädala. Aga tulemus oli seda väärt. Eelmised postitused on SIIN1 ja SIIN2. Lugege läbi, kes enne pole lugenud, sest siis saate ikka aimu, millega tegu on.

Siin siis ka pilt, milline peenar umbes esimese suve lõpus välja nägi. Kogenematule silmale näeb see välja kõik väga kole segadus, aga tegelikult on väga produktiivne hunnik 😀 Kõik kasvas väga hästi, vaatamata sellele, et oli meeletult kuiv suvi. Kastsin vast seda peenart paar korda. Kasvas siin 3 tomatit, maasikaid, lehtkapsast, salvei, küüslauk, suvikõrvits. Arvan, et istutasin liiga vähe asju sinna.

Esimese suve lõpus

Kuhilpeenrasse jäi mul püsikutest mõni maasikas, küüslauku ja seemnest kasvatatud aedsalvei. Nad elasid talve väga hästi üle, kõige paremini vast salvei, temast sirgus ikka väga uhke põõsas ja õitses ka palju.

Teise külje pealt siis on natuke tsiviilsem, aga siin ka näha, et liiga harvalt istutatud.

See kevad vaatasin, et hakkasid umbrohud natuke tahtma sinna sisse ennast smuugeldada ja nägi see peenar tegelikult ikka varakevadel kole välja.

Esimese asjana trampisin peenra peal, et suruda kinni õhuvahesid ja oksi, mis on äkki natuke lagunema juba hakanud. Vajus küll allapoole ja üles jäi natuke lamedam osa ka.

Siin pildi peal siis on see peenar vahetult peale seda, kui ma esimesed asjad olin istutanud.

Istutamine käib ikka sedasi, et teed augu heina sisse, paned taime ja võtad mulda ja paned augu täis. Siin on mul siis istutatud suvikõrvitsad ja kõrvits. Näha on ka, et peenar sai natuke lamedam võrreldes esimese aastaga.

kole peenar veel

Nüüd vajas peenar uuesti multšimist, et takistada umbrohtude levikut ja lisada huumust. Selleks suundusin ma ponide karjamaale, et koristada ära talvel söödud heina jäägid ehk pallialused. Ponide arvates oli see huvitav tegevus ja lootus on alati süüa saada. Ustav veomasin on mul Husqvarna murutraktor, mis suudab üllatavalt hästi ka vedada koormaid.

Multšitud kuhilpeenar

Siin siis on näha juba multšitud peenar. Lisaks kasutasin all ääres pappi, et proovida takistada umbrohu levikut peenrasse. Üle peenra panin korraliku 10cm-se heinakihi.

Teise külje pealt ka. Paremal pool kuhilpeenra ja poniaia vahel on maasikapeenar, mille tegin tütartaimedest eelmine sügis, vahetult enne külmade tulekut. Nagu ikka ajaleht alla, sõnniku ja heina segu alla ja taimed sisse. Väga hästi kasvasid maasikad, ainult varesed pistsid enamuse marjadest nahka.

See aasta istutasin kuhilpeenrasse 3 suvikõrvitsa taime (2 erinevat), roniva suvikõrvitsa (viigilehelise kõrvitsa), 2 tomatit, 2 kurki, 2 longusrebasesaba, 1 päevalille ja 1 kõrvitsa. Eelmisest aastast siis mõni maasikas, küüslauk ja salvei.

Nagu näha on, kasvavad asjad väga hästi, see aasta on ka piisavalt vihma tulnud. Allpool siis väike pildiseeria peenrast kuupäevadega, kui kiiresti on kasvanud.

27. juuni tehtud pilt
9. juuli
17. juuli
17. juuli teiseltpoolt, natuke ruumi veel siin on

Viigileheline kõrvits

Cucurbita ficifolia

Tema sattus minu kätte sedasi, et tädi tuli meile külla ja andis ühe pisikese taime, üteldes, näe tõin suvikõrvitsa taime teile. Istutasin ta kohe potti ringi ja vaatasin kohe, et see ronib – lahe! Roniv suvikõrvits, sobib hästi mu põõsjate suvikõrvitsatega. Nii ma arvasin pikalt, istutasin ta maha ka selle teadmisega. Siis aga ta ronis ja ronis ja leidsin varakult juba esimese vilja, mis oli väga teistsugune.

Siis hakkas mind tõsiselt huvitama, et kes ta siis ikka on, et teaks millal vili valmis saab.

Küsisin tädilt, tema sai selle sõbrannalt, aga lubas uurida. Mina ise google otsingu abil küll ei suutnud midagi sarnast leida, sest lehed tal ka väga huvitavad.

Väga dekoratiivsed lehed on.

Lõpuks siis tädi kirjutas, et see peaks olema viigilehine kõrvits. Googlest otsides leitsin siis ainult ühe pisikese lõigu selle kohta. Toon selle siia välja.

Viigilehine kõrvits – tema erisus teistest – mustad, lamedad seemned, nagu arbuusil. Peened väädid kasvavad kuni kümne meetri pikkusteks, vallutades terveid lehtlaid ja aedu. Viljuma hakkab suve lõpus. Läikivad, ovaalsed viljad rohekas-valgete tähnikestega on hämmastavalt ilusad. Ja maitsvad. Neid peab sööma poolvalminult, nagu ka kabatšokke, kuni koor pole veel kõvaks muutunud. Parim on teda praadida, paneerides eelnevalt jahus. Oleks nagu kabatðokk, kuid maitse on hulga rikkalikum. Septembris läheb põõsas tõeliselt hoogu, viljad ripuvad võrsetel, iga 1-1,5 m järel: peaaegu küpsed, kõrval kaks väiksemat, siis veel pisemad, kõrval aga hakkab uus viljaalge alles moodustuma.
VIIGILEHINE KÕRVITS on ainus tuntud mitmeaastane kõrvitsaliik, mis on väga vastupidav haigustele, mistõttu poogitakse temale teisi kõrvitsaliike.

* Viigilehine kõrvits – on üsna iidne taim, mitmeaastane (meie kliimas kasvatatakse kui üheaastast), pärineb Lõuna- ja Kesk- Ameerikast.
Teiste kõrvitsalistega ristandeid ei anna. Tema lehed on kujult viigipuule sarnased ja sellel on tumerohelisel lehelabal heledaid laike ning on seega üsna dekoratiivne. Kasvab väga kiiresti – soojade ilmadega on varre juurdekasv 15 cm päevas ja rohkemgi. Ta sobib tarade, lehtlate, kuuride ja kuivade puude haljastamiseks. Ühelt taimelt saab üle 100 kg vilju, mis maitselt meenutavad mitte eriti magusat melonit. Viljaliha on tal väga mahlane ja sobib suurepäraselt salatiteks, temast saab teha ka suppi, aga hautatult on lausa hõrgutis !
Temast tehtud pannkoogid on õrnad ja maitsvad. Ananassikeedis meenutab maitselt päris ananassi. Allikas seemnemaailm

Eesti keeles tõesti väga infot pole, küll aga saab lugeda artiklit, kui panna otsingusse ladinakeelne nimi Cucurbita ficifolia või inglise keeles Figleaf gourd.

Otsingu tulemusel tundub minul olevat selline sort MALABAR GOURDO. Veel on sel palju nimesid, aga tundub olevat meloniliste perekonnast LINK. Seal pea kõik jutt sama. Aga sellelt taimelt süüakse ka noori võrseid ja õisi. Noort kõrvitsat kasutatakse kui köögivilja, aga valmis vilja magustoitudes. Ka seemeid süüakse või pressitaske õli.

Mina võtsin ta siis ära juba sellisena. Ta ei olnud veel küpseks saanud. Ka mitteküpsena oli sel kergelt meloni maitse juures, aga muidu oli nagu suvikõrvits ikka.

Vaatame, kas ta mu teistele taimedele ka ruumi jätab, või mattub pool õuet tema alla, väga lahe uus sort igastahes. Ta ei ristu ka teistega nii, et saan seemneid ka lihtsa vaevaga temalt võtta.

Aga eks ma hoia kursis, kui suve kokkuvõtteid teen, kui palju saaki andis ja kui suureks lõpuks kasvas.

2 kommentaari “Kuhilpeenra värskendamine

  1. Pingback: Üldiselt- juuli
  2. Pingback: Üldiselt juuli

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.